BETTI ALVER

(1906–1989)

ELUST

Betti Alver (õieti Elisabet Alver; aastast 1937 Elisabet Talvik; 23. november (vana kalendri järgi 10. november) 1906 Jõgeva – 19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja.

1914–1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust.

Pärast ülikooli lõpetamist elas Betti Alver kutselise kirjanikuna Tartus.

Ta oli abielus Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta Mart Lepikuga.

Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Oli luuleühingus Arbujad.

LOOMINGUST

Betti Alver debüteeris novelliga "Vaene väike", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti on ta kirjutanud ka teoseid "Invaliid", "Viletsuse komöödia", "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele.

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutuse ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed koopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Tema luulekogud on Tolm ja tuli, Tähetund, Eluhelbed, Lendav linn ja Korallid Emajões.

Samuti on ta tegelnud kirjanduse tõlkimisega. Tema suurim saavutus selles vallas on Aleksandr Puškini Jevgeni Onegini tõlge.

ÜKS LUULETUS

Korallid Emajões

Kaduv käsi

SEOSEID TEISTE KUNSTILIIKIDEGA

mälestusmärk

portree

KOOS TÖÖTASID

Maarja Austa ja Kadi Kirsch